KAASAEGSED KÜSIMUSED

Pehmete ja paisuvate sulfaatidega muldade (nt güpsimuldade) stabiliseerimiseks kasutatakse kõige sagedamini portlandtsementi ja lubja.

Lubjaga töödeldud güpsimuldade vastupidavus on siiski väike, sest hüdreeritud portlandtsemendis moodustub Ettringiit, mis on väga kahjulik ühend. Ehitusmaterjalidesse või neid materjale sisaldavasse keskkonda sattunud niiskus põhjustab Ettringiidi kristallide olulist paisumist, mis põhjustab ehituskonstruktsioonidele ja kõnniteedele märkimisväärseid kahjustusi.

Lisaks sellele, et portlandtsemendi ja lubja tootmisprotsessid on keemiliselt kokkusobimatud sulfaati sisaldavate muldadega, on need ka keskkonnakaitse seisukohast energiamahukad ja aitavad oluliselt kaasa keskkonnareostusele. Iga toodetud tonni portlandtsemendi kohta eraldub peaaegu 0,95 tonni CO2 ja protsess nõuab peaaegu 5000 MJ energiat. Lubja tootmise puhul on need väärtused umbes 0,79 tonni CO2 ja umbes 3200 MJ energiat.

On ilmne, et kaasaegsete probleemide leevendamiseks on vaja alternatiivseid materjale, mis on keskkonnasäästlikud ja keemiliselt sobivad Ettringiidi moodustumise pärssimiseks, täites samal ajal tõhusalt mulla stabiliseerimise vajalikku funktsiooni.

Põhjus on selles, et pehmete aluspõhjade omaduste parandamine on oluline tugevate teede ja ökonoomsete teekatete ehitamisel. Pehmetele pinnastele ehitatud ehitised võivad ebaõnnestuda madala tugevuse ja pinnase liigse settimise tõttu pideva koormuse all. Seega on hädavajalik parandada aluspinnase kvaliteeti ja tugevust enne ehitamist, et teha võimalikuks õhemad ja mehaaniliselt tugevamad vundamendikonstruktsioonid ning samal ajal kõrvaldada või minimeerida hoonete, teede ja maanteede riketega seotud hoolduskulusid.